Hüpermobiilsus – rohkem kui lihtsalt painduvus
Inimeste kehad erinevad oma loomuliku liikuvuse poolest. Mõned meist on jäigemad ja vajavad rohkem liikuvustööd, teised liiguvad suure ulatusega juba ilma pingutuseta. Viimaste puhul võib tegemist olla hüpermobiilsusega – seisundiga, kus liigesed liiguvad üle tavapärase füsioloogilise piiri.
Kuigi suur liikuvus võib tunduda eelisena, ei tähenda see automaatselt paremat funktsiooni. Hüpermobiilne keha võib vajada rohkem aktiivset stabiliseerimist, sest passiivne sidekude on elastsem. See omakorda võib mõjutada nii väsimust, liikumise efektiivsust kui ka vigastusriski.
Lihtne hüpermobiilsuse test (Beightoni skoor)
Beightoni skoor on test, mis annab ülevaate inimese võimalikust hüpermobiilsusest. Testis saadud positiivsete vastuste eest on võimalik koguda 9 punkti, kusjuures testitav ei tohiks kogeda valu.
- Kas saad panna peopesad põrandale ilma põlvi kõverdamata? (1 punkt)
- Kas küünarliigese sirutamisel liigub liiges ülepaindesse? (ühe küünarliigese eest 1 punkt)
- Kas põlvede sirutamisel liigub liiges ülepaindesse? (ühe põlve eest 1 punkt)
- Kas saad painutada pöidla teise käe abiga vastu küünarvart? (ühe pöidla eest 1 punkt)
- Kas saad sirutada väikest sõrme käeselja suunas vähemalt 90 kraadi? (ühe sõrme eest 1 punkt)
Kui said 4 või enam punkti, võib see viidata generaliseerunud hüpermobiilsusele.
Liigu peatükki
Hüpermobiilsusega inimesed väsivad kõndides kiiremini kui kontrollgrupp
Paaris hiljutises uuringus1,2 uuriti, kuidas hüpermobiilsusega inimesed kõnnivad ning kui palju energiat see neilt nõuab.
Tulemused näitasid, et hüpermobiilsetel inimestel kulus sama distantsi läbimiseks rohkem energiat kui kontrollgrupil. Kuigi nad liikusid sarnase kiirusega, kogesid nad rohkem väsimust ja valu ning nende enesetajutud füüsiline seisund oli madalam. See tähendab, et isegi igapäevane liikumine võib hüpermobiilse keha jaoks olla füsioloogiliselt nõudlikum. Teadlaste hinnangul viitab see sellele, et keha püüab ebastabiilsemates liigestes leida kontrolli lihaste abil, sest passiivne sidekude ei pruugi pakkuda piisavat mehaanilist tuge.
See aitab mõista, miks paljud hüpermobiilsed inimesed tunnevad end kiiremini väsinuna. Nende lihased peavad pidevalt rohkem tööd tegema, et tagada stabiilsus, mida elastsem sidekude üksi ei paku.
Samuti on uuritud hüpermobiilsusega inimeste kõnnimustrit ning selle seost väsimusega. Teadlased kasutasid kolmemõõtmelist kõnnianalüüsi ning mõõtsid muuhulgas vertikaaljõudu ehk seda, kui tugevalt inimene sammumisel maapinda surub. Iga sammuga avaldame maapinnale jõudu ja maa “lükkab” meid sama suure jõuga vastu. Lihtsamalt öeldes näitab see, kui aktiivselt meie lihased keharaskust vastu võtavad ja edasi kannavad.
Uuringus3 leiti, et suurema väsimusega hüpermobiilsetel inimestel oli vertikaalne jõud väiksem. See tähendab, et nende samm muutus pehmemaks ja vähem jõuliseks. Tõenäoliselt ei toetanud lihased liigest enam sama aktiivselt kui varem, mis võib viidata lihasväsimusele ja muutunud stabiliseerimisstrateegiale.
Miks on kehade hüpermobiilsuse ja jäikuse eristamine oluline?
Kahe eriilmelise liikuvusega inimesed vajavad teistsugust lähenemist. Jäigema liikuvusega inimesed võivad vajada rohkem liikuvustööd ja kudede elastsuse arendamist, samal ajal tugevdades lihaseid uues liikumisulatuses. Vastupidiselt sellele vajavad hüpermobiilsed inimesed kehasse rohkem kontrolli ja peaksid pigem treenima lihastugevust ja stabiilsust.
Ühes süstemaatilises ülevaates ja meta-analüüsis uuriti, kas liigese hüpermobiilsus mõjutab sportlastel õlavigastuste riski. Teadlased koondasid mitme varasema uuringu andmed ning leidsid, et hüpermobiilsetel sportlastel oli ligikaudu kolm korda suurem tõenäosus saada õlavigastus võrreldes nendega, kellel liigeste liikuvus oli tavapärane.
See ei tähenda, et hüpermobiilsus ise tekitaks vigastusi või et iga hüpermobiilne inimene peaks vigastusi kartma. Küll aga viitab see sellele, et suurem liikuvus ilma piisava lihas- ja närvisüsteemi kontrollita võib muuta liigese haavatavamaks, eriti korduvate koormuste ja sportlike liigutuste puhul.
See toetab olulist põhimõtet, et hüpermobiilsuse korral peab tähelepanu pöörama efektiivsele lihastööle. Liigese stabiliseerimiseks peavad ümbruses olevad lihased rohkem tööd tegema. Lihased peavad õppima toetama ja juhtima liikumist, mitte jätma tööd ainult sidemete ja liigeskapsli hooleks.
Kuidas aitab Pilates hüpermobiilsusega inimest?
Hüpermobiilsus on sidekoe eripära, mis tähendab, et keha vajab teadlikumat lähenemist. See tähendab suuremat vajadust aktiivse liigeste stabilisatsiooni järele.
Pilatese tunnidi aitavad kaasa:
- kere süvalihaste aktiveerimisele;
- lihaste kontrollitud tööle;
- kehatunnetuse arendamisele.
Kui õpime toetuma lihastele, mitte passiivsetele struktuuridele (liigestele), muutub liikumine turvalisemaks, efektiivsemaks ja pikas plaanis ka vastupidavamaks.
Mida see igapäevases elus tähendab?
Lihaste kasutamine liigeste asemel algab juba seismisest. Hüpermobiilsed inimesed kipuvad sageli lukustama põlvi ja vajuma puusadega ettepoole. See on mugav, sest liigesed on lõppsirutuses ja lihased ei pea palju töötama.
Pikas plaanis ei ole see aga jätkusuutlik. Kui toetume passiivselt liigese lõppasendile, langeb koormus sidemetele, mitte lihastele, ning see mõjutab kogu kehahoiakut.
Proovi seista kergelt pehmendatud põlvedega ja tuua vaagen põlvede kohale, mõtle keha pikkusele. Nii jaotub koormus ühtlasemalt ja tugevdad eelmainitud vertikaaljõudu.
Samuti on oluline lubada endal puhata. Hüpermobiilsusega inimesed võivad kiiremini väsida, sest lihased stabiliseerivad pidevalt liigeseid. Väsimus ei tähenda nõrkust, vaid see võib olla märk suurest tööst.
Küsimused ja vastused
“Milliseid harjutusi peaksin hüpermobiilsuse korral vältima?”
Hüpermobiilsuse korral tasub vältida harjutusi, mis viivad liigese tugevalt üle lõppasendi või koormavad seda äkiliste ja suure mõjuga liigutustega4 (nt hüpped, jooksmine, kontaktspordialad). Samuti ei ole soovitatav väga sügav venitus, mis võib ebastabiilsust süvendada. Eelistada tasub kontrollitud ja tugevdavaid harjutusi, mis arendavad lihastööd ja liigesekontrolli.
“Kuidas hüpermobiilsus võib vanusega muutuda?”
Hüpermobiilsus on sageli nooremas eas märgatavam, kuna sidekude on elastsem. Vanusega võib liigeste liikuvus mõnevõrra väheneda, kuid see ei tähenda, et hüpermobiilsus kaoks. Mõnel inimesel võivad sümptomid hoopis püsida või süveneda, eriti kui lihasjõud ja stabiliseeriv tugi on nõrgad. Palju sõltub liikumisharjumustest ja sellest, kas keha on õppinud looma aktiivset kontrolli.5
“Kas tugevus võib muuta mind vähem painduvaks?”
Üldiselt ei muuda tugevamaks saamine keha kangemaks. Hüpermobiilsuse korral aitab jõutreening pigem õppida oma liikumisulatust paremini kontrollima. Nii muutub liikuvus turvalisemaks ja stabiilsemaks, mitte väiksemaks.
“Miks mul on raske aru saada, kas mu selg on neutraalasendis?”
Hüpermobiilsuse korral võib keha asenditaju olla vähem täpne.6 Elastsem sidekude ja suurem liikumisulatus tähendavad, et närvisüsteem ei pruugi saada liigestelt selget tagasisidet, mistõttu on neutraalasendi tunnetamine keerulisem. See ei tähenda, et teed midagi valesti. Lihaskontroll ja teadlik harjutamine aitavad seda oskust arendada. Read more Nature’i teadusrtiklist.
Selle blogipostituse kirjutas
Acticade juhendaja Hanna.
Postitus avaldatud:
Viimati muudetud:
Edasist lugemist
- https://www.frontiersin.org/journals/rehabilitation-sciences/articles/10.3389/fresc.2025.1706912/full?utm_source=chatgpt.com ↩︎
- https://www.clinbiomech.com/article/S0268-0033(25)00268-2/fulltext ↩︎
- https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0891422212001667?utm_source=chatgpt.com ↩︎
- https://www.medicalnewstoday.com/articles/hypermobility-exercises-to-avoid#what-to-avoid ↩︎
- https://www.central-health.com/resources/blog/hypermobility-what-it-is-how-it-affects-you-and-what-you-need-to-know/ ↩︎
- https://www.nature.com/articles/s41598-025-24199-x ↩︎
