Rinnavähist ausalt ja otse – Merikese lugu
Mai on rinnavähi teadlikkuse tõstmise kuu. Eestis diagnoositakse igal aastal üle 900 uue rinnavähi juhu, kuid varajane avastamine annab võimaluse täielikuks tervenemiseks. Selleks on oluline jagada lugusid nendest, kes on haiguse teekonna läbi käinud – ausalt ja otse. Täna räägib oma loo Merike.
Liigu peatükki:
Kuidas kõik algas
Milline oli sinu elu enne rinnavähi diagnoosi?
Minu elu enne haigust oli pühendatud peamiselt teistele – kolme poja emana ja intensiivse tööga tervisevahendite müügijuhina tegin sageli tööd ilma piirideta. Eriti keeruline oli COVIDi algusaeg. Nõudlus esmaabivahenditele oli suur, aga nende kättesaadavus väga väike. Alustasin klientide ja Hiinas tootjatega suhtlemist hommikul vara ja lõpetasin öösel. Vahel ei märganud isegi seda, et ma ei olnud päev läbi midagi söönud.
Pingeline töö, lapse koduõpe ning pidev mure klientide ja tarnete pärast viisid mind sellisesse temposse, kus enda eest hoolitsemine jäi tagaplaanile.
Kuidas sa said teada, et sul on rinnavähk? Mis tunded sind sel hetkel valdasid?
2021. aasta esimesel nädalavahetusel leidsin ootamatult rinnast tüki, mis ei kadunud ära. Esmaspäeva hommikul helistasin mammograafiasse ja sain samal päeval vastuvõtule. Sealt edasi läks kõik kiiresti: mammograafia, ultraheli, biopsia ja MRT uuring ning esmane onkoloogi vastuvõtu aeg.
Esimene emotsioon ja soov oli kõike seda olukorda vältida. Tekkis mõte, et kui ma äkki ei lähe mammograafiasse, siis seda ju ei ole olemas. Mul oli soov jaanalinnu kombel pea liiva alla peita. Aga siis helises peas mõistuse kelluke, ja oli ka väike lootus, et äkki ikka ei ole midagi tõsist…
Teine suurem emotsionaalne kollaps oli kui arst, kes oli võtnud biopsia ja saanud MRT tulemused, helistas ja teatas, et tegemist on ikkagi pahaloomulise kasvajaga. Ning MRT näitab, et ka teises rinnas on midagi. Kukkusin seda kuuldes sõna otseses mõttes põrandale ja nutsin.
Kõige raskemaks osutus ootamine – kolm nädalat diagnoosist ravi alguseni. Peast käisid kõiksugu mõtted läbi: mis kindlustused on, kas laps jõuab enne kooli lõpetada, kuni selleni, et korraldasin peas oma matused ära.
Siis toimus minus äratus: teadmine, et ma elan! Otsustasin nautida iga päeva täiega ja võtta vastu kõik, mis tuleb.
Peale esimesi uuringuid tekkis tunne, et ma ei soovi mitte kellegi teise eest enam hoolitseda. Läkisn otse uuringutelt Kaubamajja ja ostsin endale uued kõrvarõngad. 🙂
Ravi ja taastumise teekond
Millise ravi sa läbisid ja kuidas see sind mõjutas?
Plaani järgi pidin saama kaheksa keemiaravi koos bioloogilise raviga, peale seda operatsioon ja siis kiiritused. Minu olukorda kõigega toime tulla kergendas oluliselt see, et mul oli kaasteeline, sõbranna sõbranna, kes oli minust paari keemiaravi võrra eespool ja kellelt sain infot, mida järgmiseks oodata.
Ma valmistusin ülitervislikuks toitumiseks. Varusin igasugust smuuti materjali ja abikaasa ostis suure blenderi, aga ma ei suutnud üldse toortoitu süüa. Lisaks oli kogu ravi kestusel suus raua maitse.
Halb enesetunne keemiaravist kestis paar päeva kuni nädal ja keha muutus iga korraga järjest nõrgemaks. Ravi ebameeldivustest oli loomulikult juuste kaotus. Kuid küünte ära tulemine ja tohutu limaskestade kuivus oli ootamatu. Proovisin kõikvõimalikke vahendeid suu ja nina niisutamiseks. Kogu keha oli nii kuiv, et tekkisid lõhed. Kõndides tundsin, kuidas häbememokad hõõrduvad.
Kuna minu vereloome on olnud eluaeg nõrk, siis oli keemiaravi ajal vaja ergutada leukotsüütide tootmist luuüdist. Selleks pidin ennast süstima kõhunahka, mille järgselt tekkis toruluudesse valu, mida tavaliste valuvaigistitega ei saanud leevendad. Tundsin end natukene paremini kui kõndisin. Ja nii ma kõndisingi terve öö läbi.
Mind aitas iga raskuse ületamisel mõte ja teadmine: see kõik läheb üle ja ma saan täiesti terveks.
Minu ravi läkski hästi – tükk kadus juba paari esimese keemia järel. Uued uuringud enam midagi kahtlast ei näidanud ning minu keemiaravi piirdus seitsme doosiga.
Sul tuli läbida ka operatsioon – millist mõju avaldas see sinu kehatunnetusele ja enesehinnangule?
Jah, mul eemaldati üks rind ja kaenlaalused lümfisõlmed, kuid juba operatsiooni ajal paigaldati ekspander tulevase proteesi jaoks. Operatsioon oli oodatust raskem ja paranemine võttis kauem aega, kui ma algselt lootsin.
Positiivseks uudiseks oli see, et ära opereeritud materjalist ei leitud enam vähi rakke, need olid eelneva raviga hävitatud, ja ma pääsesin kiiritusest.
Rinna kaotus minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Olin sellega eelnevalt, elu nimel, leppinud. Muidugi ma lootsin, et taastamisoperatsioonid lähevad kergemalt aga op on op. Ja kõik sõltub keha vastuvõtlikkusest.
Mis aitas paranemisteekonnal?
Mis toetas sind taastumise ajal kõige enam?
Mind aitas avatud suhtlemine – rääkisin ausalt, kuidas mul läheb. Tihti ei julgetud otse küsida ja vaadati kaastundliku pilguga. Kõige hullem oli, kui hakati kaasa tundma.
Peale lähedaste toetusele aitas töö kurbi mõtteid eemal hoida.
Millist rolli mängis liikumine sinu taastumises?
Jooga oli minu raviteekonna lahutamatu osa. Käisin individuaaltundides, kus sai alati sättida treeningu just selliseks, mis mulle hetkel sobis. See aitas tuju ja enesetunde üleval hoida. Olen treenerile väga tänulik.
Üldiselt lasin oma kehal olla nii, kuidas oli just hetkel mugavam. Kui tundsin end hästi, jalutasin; kui oli halb, andsin endale puhkust.
Hiljem on taastusravis suur abi olnud Reio Vilipuu lümfimasaašidest. Ja tema julgustas mind ka edasi liikuma.
Elu pärast ravi
Kuidas on sinu suhtumine oma kehasse muutunud pärast kõike, mida oled läbi elanud?
Täna väärtustan oma keha palju rohkem – ei lase endal jääda lihtsalt jõude. Peale ravi õppisin ujuma, käisin kergejõustikutrennis ja olen tagasi jooga ja pilatese juures.
Toitumises ma ilmselt erilisi muutusi teinud ei ole, aga siiski söön oluliselt vähem magusat ja püüan vähendada praetud toite. Võimalusel eelistan talutoite kaugelt toodu asemel.
Mida oled enda kohta selle teekonna jooksul õppinud?
Kõige enam õppisin kui palju on mu ümber toredaid ja toetavaid inimesi.
Ja ka seda, kui oluline on iseennast esikohale seada ning teha asju, mis on mulle olulised. Püüan vältida negatiivseid inimesi ja valida enda ellu toetavad inimesed, häid on kindlasti rohkem.
Olen uhke selle üle, et ma suutsin terve ravi jooksul säilitada optimistliku meele. Pärast alguse masendust ei olnud mul kordagi tunnet, et ma ei saa terveks. Leidsin tugevuse tunnistada olukorda ja mitte sellele alla anda, vaid võidelda ja jääda iseendaks.
Kas on midagi, mida sa sooviksid, et inimesed paremini mõistaksid rinnavähi ja taastumise kohta?
Seda on keeruline öelda. Inimesed on erinevad, aga ma arvan, et julgust küsida kellegi haiguse kohta, võiks olla rohkem. See vabastab pingetest.
Tihti räägitakse ja arutatakse omavahel, aga haigega otse ei julgeta teemat puudutada. Ja ega haige ei käi ka ringi, et kohe kõigile rääkida. Aga kui on märgata valu, siis võiks teemat puudutada. Muidugi kui haige ei soovi üldse rääkida siis nii ongi.
Kindlasti ei tohiks haiget sundida koju haiguslehele jääma. See võib tunduda väljaheitmisena.
Mida ütleksid naisele, kes on just saanud rinnavähi diagnoosi ja tunneb hirmu või segadust?
Kindlasti püüan julgustada: KÕIK SAAB KORDA! Halb aeg on mööduv ja elu nimel tuleb see teekond läbida.
Soovitan ravi ajal ennast kõige tähtsamaks pidada, lähedased peavad sellega leppima. Oluline on kuulata iseennast ja teha, mis tundub õige – ilma sunduseta.
Miks rinnavähi varajane avastamine on oluline?
Rinnavähk võib avalduda väga märkamatult. Seetõttu on oluline regulaarselt kontrollida oma rindu ja osaleda sõeluuringutel. Varajane avastamine tähendab, et rinnavähk on ravitav 98–100% juhtudest.
Tervisekassa kutsub 2025. aastal kõiki 50–74-aastaseid naisi osalema tasuta rinnavähi sõeluuringul. Vaata lisainfot: soeluuring.ee/rinnavahk.
Rindade enesekontroll – lihtne samm oma tervise hoidmiseks
Kõik naised alates 20. eluaastast peaksid kord kuus teostama rindade enesekontrolli. Oluline on jälgida järgmisi muutusi:
- Tihke tükk või tihenenud ala rinnas
- Rinna suuruse, kuju või välimuse muutused
- Nahamuutused rinnal (punetus, tursed, “apelsinikoore” nahk)
- Nibude muutused või eritis
Kuidas teha enesekontrolli?
- Seisa peegli ees ja jälgi rindu erinevates asendites (käed kõrval, puusal ja pea taga).
- Katsu oma rindu lamades ja püstises asendis. Kasuta kolme sõrmeotstega ringikujulisi liigutusi kogu rinna ulatuses.
- Pigista õrnalt nibu – vaata, kas eritub midagi ebatavalist.
Kui märkad midagi ebatavalist, pöördu kohe arsti poole!
🎥 Vaata ka juhendvideot: Katsu julgelt!
Vähi varajast avastamist ja sellega võitlust toetab MTÜ Eesti Vähiliit.
Tule ja tähista elu Acticade heategevusüritusel!
18. mail 2025 kell 11:00–16:00 toimub Acticade’i uues stuudios Nõmmel rinnavähi teadlikkuse päev: Pilatese trenn, mammograafiabuss, heategevustoodete laat ja kogemuslugude vestlusring.
👉 Rohkem infot ürituse kohta: Acticade Pilates
